Margit Peterson "Petu"

Haarasin selle raamatu suure huviga, kuna lapsepõlvelugusid  - eriti eesti autorite omi! - on alati tore lugeda. Margit Petersoni autobiograafilise sisuga raamat ei valmista selles osas vähimatki pettumust. Lugu on ladusalt ja hästi mõnusalt loetavalt kirjutatud läbi mõneaastase tüdruku silmade, tema igapäevaelust, mõtetest ja tunnetest, tema kasvamisest ühes külakeses Pärnumaal. Väike Petu on hakkaja ja uudishimulik, pisut tormakas, unistaja, hea kujutlusvõimega laps, suure pere pesamuna. Hästi südamlikult on kujutatud lapse suhet loodusega, kuidas ta armastab päikest, hullata sopaloikudes ja kallistada puid.

See on selline raamat, mis sobib lugemiseks igale vanusele. Täiskasvanutel tuleb "Petut" lugedes meelde oma lapsepõlv, lastel aga on kindlasti põnev saada teada sellest, kuidas nendevanused kunagi elasid, mida mõtlesid, milliseid mänge mängisid. Ja et oli olemas suurepärane lapsepõlv ilma igasuguste tänapäevaste mänguasjakuhjade ning nutividinateta! :)

Minul oli natuke kahju, et raamat nii ruttu läbi sai. Oleksin suurima heameelega Petu tegemistest edasi lugenud, 40 lk tundus ikka liiga vähe, aga õnneks võib raamatu viimaselt leheküljelt lugeda, et autor on kirjutamas ka järge "Petu läheb kooli". Mina oleks need kaks lugu ilmselt kokku pannud, aga ilmselt soovis autor eelkoolieale pühendada päris eraldi raamatut. Igal juhul soovitan, armas lugemine!

Autor: Margit Peterson

Lehekülgi: 40 lk

Kirjastus ja aasta: Hea Tegu, 2016

Lemmiktsitaat/lõik raamatust: "Vana Kask oli talle uue kodu õuel kõige suurem sõber. Iga kord, kui tüdruk kiikuma läks, küsis ta Kaselt, et kas too tahab temaga mängida. Vana Kask tahtis alati, ka siis, kui Petul silm päikeseloojangut vaadates kinni hakkas vajuma ja ema kiigelt tuppa hõikas." 

Silja Vaher "Süütute veri"

Silja Vaherilt olin varasemalt lugenud "Kurjuse kannul", mis suutis mind mitmeski mõttes positiivselt üllatada ja nii sai võetud nüüd suurte ootustega käsile ka tema teine krimiromaan "Süütute veri". Ka selles ei pidanud pettuma. Lugu räägib viiest õest, kellest üks leitakse mõrvatuna ning peagi näib, et ohus on nad kõik. Põnevust ja pinget jätkub kuni lõpuni. Mõrvari arvasin ära küll mõned leheküljed enne tema tegelikku ilmsikssaamist, kuid see ei seganud lugemiselamust, ei tundunud liiga vara.

Mulle meeldib Vaheri puhul, et tema romaanid on küllalt lühikesed, samas hästi ladusalt, põnevalt ja loetavalt kirjutatud, mõnusad paari-õhtu-lugemised. Kui "Kurjuse kannul" üllatas mind kohati oma ootamatu jõhkrusega, siis selle teose puhul midagi väga võigast ette ei tulnud, kuid kõheda tunde jättis lugu siiski. Loen kindlasti ka edaspidi huviga selle autori teoseid.

Autor: Silja Vaher

Lehekülgi: 98 lk

Kirjastus ja aasta: Hea Tegu, 2016

Lemmiktsitaat/lõik raamatust: "Kurjus on nagu bumerang, mis viskajale endale kaarega tagasi tuleb. Südameheadus aga paneb kõige pilvisema päeva särama nii, et sellest saavad osa kõik lähedalseisvad inimesed."

Maria Lepmaa "Saladuse jõud" ja "Saladus sinu sees"

Siin on taas tegemist sarjaga või täpsemalt seisab "Saladus sinu sees" tagakaanel info, et see on mõtteline järg raamatule "Saladuse jõud". Tõepoolest, tegelased ongi mõlemas raamatus samad ning teises osas näeme, kuidas nende elud edasi kulgevad.

Mulle meeldis mõlema osa puhul see, et kuigi tegemist ei ole mingi põnevusromaaniga, on tekst ikkagi haarav ning huvitav ja iga karakteri puhul on tahtmine teada saada, mis temast saab, kuhu ta oma eluga välja jõuab ja kuidas ta seda teeb. Võikski öelda, et neis raamatutes on palju huvitavaid ja eluliselt kujutatud tegelasi, samuti panevad teosed mõtlema nii ühe kui teise asja peale. Mõlemas raamatus rõhutatakse ühte lihtsat, kuid paljudel siiski liigagi sageli ununema kippuvat tõde: sinu elu on su enda kätes! Mitte keegi teine ei saa seal midagi muuta või su unistusi teoks teha, ikka tuleb oma õnne nimel ise tegutsema hakata. Seda nende raamatute mitmed tegelased ka teevad, olles seega positiivseks eeskujuks ehk nii mõnelegi.

Kui millegi suhtes üldse kriitiline olla, siis esimese osa puhul jättis peategelase lotovõit minu jaoks natuke ebareaalse mulje - et soovid võitu ja kohe saadki...? No võib-olla, arusaadav on see, et rõhuti sihikindluse olulisusele. Ja teises osas venisid kahe tegelase omavahelised arutelud meeste ja naiste olemusest kohati pisut liiga pikaks. Muidu aga igati ladus ja sümpaatne lugemine, seda siis mõlema osa puhul.

Autor: Maria Lepmaa

Lehekülgi: "Saladuse jõud" 190 lk , "Saladus sinu sees" 168 lk

Kirjastus ja aasta: Kentaur, "Saladuse jõud" 2015, "Saladus sinu sees" 2017

Lemmiktsitaat/lõik raamatust: "Kõik oleneb sinust - mida sina tahad? Lihtsalt vali. Ja hakka peale. Alusta kõigepealt otsustamisega. Otsusta ära, kas tahad, et su elu muutuks või mitte. Kui ei, siis kurdad lõputult edasi, ent asjalood sellest ei parane, vaid raskusi muudkui kuhjub juurde. Kui otsustad muutuda, siis on algus higistamaajavalt raske, ent muutusi hakkad juba õige varsti nägema."

Heli Künnapas "Tähtajaline elu" 1. ja 2. osa

Heli raamatuid kiidaks alustuseks kohe ennekõike huvitava teemakäsitluse pärast - lugu sellest, kuidas noor tütarlaps Rebecca sõidab aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Eestlaste kogemustest välismaal elades on ikka põnev lugeda, nii ka neid kahte raamatut. Heli kirjeldab hästi ja usutavalt Rebecca tundeid ja mõtteid seoses kodumaalt lahkumise ning uues keskkonnas kohanemisega. Palju on juttu sõpruskonnast, sellest, kuidas jäävad või katkevad suhted mahajäänutega ning mismoodi toimib uute suhete loomine olukorras, kus tead, et su kohalviibimise aeg on piiratud ning saab varsti otsa.

Mõlemad raamatud on kirjutatud positiivses võtmes ning mõjuvad inspireerivalt - usun, et nooremana oleksin neid lugedes võib-olla tundnud kiusatust ka ise võõrsile töötama või õppima suunduda. Palju huvitavat saame teada USA ning sealsete inimeste elu-olu kohta. Natukene ehk rohkem oleks võinud olla juttu neist asjust, mille poolest ameeriklased eestlastest erinevad. Raamatutes oli korduvalt märgitud, et nad on nii kummalised ja teistsugused, aga seda, mille poolest just, sellest oleks võinud kirjutada pikemalt ja põhjalikumalt - oleks olnud väga huvitav lugeda. Rebecca kirjavahetus sõprade-tuttavatega on aga jällegi ehk pisut liialtki pikk ja põhjalik ning mõned detailsed kirjeldused sõprade elust jäävad kohati natuke ebahuvitavaks.

Muidu aga väga lahedad ning haaravalt kirjutatud raamatud! Kindlasti panevad mõtlema inimsuhete, eriti sõbrasuhete olemuse peale ning sellele, mida õigupoolest tähendab see, kui oled aasta kõigest ja kõigist eemal.

Autor: Heli Künnapas

Lehekülgi: 1. osas 157, 2.osas 208 lk

Kirjastus ja aasta: Heli Kirjastus, 1. osa 2015, 2. osa 2016

Lemmiktsitaat/lõik raamatust: "Nii armas on kirjadest lugeda, et mitmed teist mind taga igatsevad. Aga selle asemel ma palun, et pöörake oma tähelepanu igatsemise asemel hoopis nende poole, kes on teie kõrval. Mina olen küll siin, aga ülejäänud sõbrad-tuttavad on kõik teie juures. Minu eemalolek peaks tegelikult ju teile ka õpetama hoopis seda, kui väärtuslik on aeg, mille saad koos teise inimesega veeta. Olge nii palju kui võimalik just nende inimestega, kellega ise tahate olla. Siis pole ka hiljem vaja kahetseda, nagu oleks aeg raisku läinud või kellelegi midagi ütlemata või tegemata jäänud."

Saale Väester "Miks me läbi ei saa?"

Lugesin Saale raamatu läbi enda kohta enneolematu kiirusega - ühel õhtul alustasin ja järgmisel hommikul juba lõpetasin. See teos kuulus minu jaoks kindlasti selliste raamatute hulka, mida on raske käest ära panna ning seda vaatamata asjaolule, et tegemist ei ole üldse mitte mingi põnevusromaaniga. Ei, raamat räägib tegelikult üsna klassikalise loo naiivsevõitu noore naise suhtest mehega, kes osutub vägivaldseks. Esialgu tundub kõik muinasjutuliselt ilus, kohe suhte alguses jääb naine rasedaks ja mees näib väga olevat huvitatud nii lapsest kui abielust. Sealt edasi aga ajab üks ohumärk teist taga ja tasapisi muutub olukord naise jaoks väljakannatamatuks.

Lugu on kirja pandud kahe päevikuna, naise ja mehe vaatevinklist eraldi. Väga huvitav oli lugeda, kui erinevalt mees ja naine asjadest aru saavad ja neid tõlgendavad. Iseasi, kas selline "ossist" mees reaalselt viitsiks päevikut pidada. Mina ilmselt oleks mehepoolse osa pannud kirja kuidagi muul viisil, mitte päevikuformaadis, aga see selleks.

Põnevust tekitab ennekõike see, mis sellest suhtest saab ja kas naine võtab lõppude lõpuks aru pähe ning jätab mehele õigustuste otsimise. Selle raamatu lugemine oli parajalt emotsionaalne kogemus. Naise päevikut lugedes tekkis alatasa tahtmine oiata: no kuidas sa nii loll oled, miks sa teda õigustad, kuidas sa aru ei saa, et selline ei muutu! Mehe päevik seevastu lihtsalt ärritas ja ühtlasi pani päris mõtlikult kukalt kratsima: kas võib olla, et mehed päriselt ka niimoodi mõtlevadki? Jah, mõned küllap mõtlevad tõesti, sest tegelikult on selliseid suhteid ju oi kui palju. Minu meelest oli eriti huvitav see, kuidas naine alguses mehe endist elukaaslast valetamises ja mehe mustamises süüdistas. Ja kuidas pärast, raamatu lõpus, oli ta ise samas olukorras ning mehe armuke süüdistas omakorda teda ennast. Ikka valetamises, sest ega nii tore mees ei saa ju kellelegi ometi liiga teha...!

Romaan lõppes positiivselt ning peategelasele koitis lõpuks tõde, et enda ja oma lapse turvalisuse nimel peab ta selle suhte lõpetama. Küll oleks tore, kui ka päriselus oleks rohkem selliseid õnnelikke lõppe. Tahaks loota, et ehk mõjub see raamat mõnele taolises olukorras naisele inspireerivalt ja avab veidike tema silmi.

Autor: Saale Väester

Lehekülgi: 151

Kirjastus ja aasta: Kentaur, 2007

Lemmiktsitaat/lõik raamatust: "Meeste vägivaldset käitumist tuleb taunida - ja naised peavad lõpetama teiste naiste litsideks ja mõrdadeks tembeldamise ainult mehe jutust lähtuvalt. Kui mees räägib oma eelmistest partneritest halvasti, siis peaks see manitsema ettevaatusele."

Maria Lepmaa "Kuu, räägi minuga"

Maria saatis mulle hiljuti kaks toredat raamatut. Esimese, "Saladuse jõud", lõpetasin mõni aeg tagasi ja mulle väga meeldis, aga sellest pikemalt ehk edaspidi. Täna sain loetud teise raamatu, "Kuu, räägi minuga" ning mõtlesin, et sellest võikski saada see esimene teos, millest oma uues lugemisblogis kirjutan.

Pean tunnistama, et võtsin nimetatud raamatu kätte mõningase eelarvamusega, kuna olin kuulnud pisut kriitilisi kommentaare, kuid lugedes tõdesin, et minu jaoks see raamat nii-öelda sobis ja meeldis isegi väga - seda ka vaatamata sellele, et üldiselt mulle väga filosoofilised ja "aeglasema" sisuga raamatud väga ei istu. Olen parandamatu krimi- ja õuduskirjanduse fänn! Kuu-raamat aga võlus mind oma lihtsate aruteludega sellest, mis on elus tõesti oluline. Ja pani mõtlema, küllap rohkem kui mõni teine ja ehk pealtnäha "sügavamõttelisem" teos seda teha on suutnud.

Millest see raamat siis räägib ja millega üleüldse on tegemist? Romaaniks ma seda teost ei nimetaks, kui siis lühiromaaniks või novelliks või siis jutustuseks. Raamat on üpris õhuke, 89 lehekülge, aga igati kompaktne ja terviklik ning on hea, et ei ole seda kunstlikult pikemaks venitatud. Teose peategelaseks on noor tütarlaps Maarja ja tema eneseotsingud, soov ja püüe saada õnnelikuks. Üksildasevõitu neiu parimaks sõbraks on Kuu, kellega ta metsateel pikki vestlusi maha peab ja elumõtet üritab leida. Raamatu lõpus saab Maarja teada, kes on Kuu tegelikult ning kust tuleb kogu see rõõm ja rahu, mida ta temaga suhtlemisest alati on leidnud.

See on selline raamat, mida soovitaks lugeda avatud meelega ning arvestusega, et seal ei ole suurt põnevust ega suuri seiklusi. Kindlasti sobib see hästi inimesele, kes on ka ise mõtisklenud elu sügavama mõtte üle ning keda ei peluta filosoofiline ja pisut religioosne tekst. Aruteludele vaatamata ei ole see tegelikult raskesti mõistetav raamat, pigem vastupidi - kui vähekegi kaasa mõelda, on kogu tekst lihtne, loogiline ja arusaadav. Ja nagu öeldud, paneb mõtlema nii mõnegi asja üle.

Autor: Maria Lepmaa

Pealkiri: "Kuu, räägi minuga"

Lehekülgi: 89

Kirjastus ja aasta: Hea Tegu, 2017

Lemmiktsitaat/lõik raamatust: "Kui on õnnetunne, ei taju inimesed enam seda, sest see on nüüd igapäevane. Saad aru? Ning kas siis igavusest või lihtsalt rumalusest hakkavad nad igasuguseid asju välja mõtlema."

"Mida siis näiteks?"

"Et see, mis hetkel olemas, pole ikka see, et see ei tee neid õnnelikuks või et see ei rahulda neid enam. Nad usuvad, et on vaja midagi muud, midagi uut, midagi hoopis teistlaadset ning nad hakkavad otsima ja leidma uusi mooduseid, mis teeks neid eluga rahulolevaks. Nad hakkavad sõna-sõnalt ise oma õnne hävitama, et ükskord ometi õnnelikuks saada. Kahjuks nad ei mõista aga, et nad juba ON õnnelikud."