Saale Väester "Miks me läbi ei saa?"

Lugesin Saale raamatu läbi enda kohta enneolematu kiirusega - ühel õhtul alustasin ja järgmisel hommikul juba lõpetasin. See teos kuulus minu jaoks kindlasti selliste raamatute hulka, mida on raske käest ära panna ning seda vaatamata asjaolule, et tegemist ei ole üldse mitte mingi põnevusromaaniga. Ei, raamat räägib tegelikult üsna klassikalise loo naiivsevõitu noore naise suhtest mehega, kes osutub vägivaldseks. Esialgu tundub kõik muinasjutuliselt ilus, kohe suhte alguses jääb naine rasedaks ja mees näib väga olevat huvitatud nii lapsest kui abielust. Sealt edasi aga ajab üks ohumärk teist taga ja tasapisi muutub olukord naise jaoks väljakannatamatuks.

Lugu on kirja pandud kahe päevikuna, naise ja mehe vaatevinklist eraldi. Väga huvitav oli lugeda, kui erinevalt mees ja naine asjadest aru saavad ja neid tõlgendavad. Iseasi, kas selline "ossist" mees reaalselt viitsiks päevikut pidada. Mina ilmselt oleks mehepoolse osa pannud kirja kuidagi muul viisil, mitte päevikuformaadis, aga see selleks.

Põnevust tekitab ennekõike see, mis sellest suhtest saab ja kas naine võtab lõppude lõpuks aru pähe ning jätab mehele õigustuste otsimise. Selle raamatu lugemine oli parajalt emotsionaalne kogemus. Naise päevikut lugedes tekkis alatasa tahtmine oiata: no kuidas sa nii loll oled, miks sa teda õigustad, kuidas sa aru ei saa, et selline ei muutu! Mehe päevik seevastu lihtsalt ärritas ja ühtlasi pani päris mõtlikult kukalt kratsima: kas võib olla, et mehed päriselt ka niimoodi mõtlevadki? Jah, mõned küllap mõtlevad tõesti, sest tegelikult on selliseid suhteid ju oi kui palju. Minu meelest oli eriti huvitav see, kuidas naine alguses mehe endist elukaaslast valetamises ja mehe mustamises süüdistas. Ja kuidas pärast, raamatu lõpus, oli ta ise samas olukorras ning mehe armuke süüdistas omakorda teda ennast. Ikka valetamises, sest ega nii tore mees ei saa ju kellelegi ometi liiga teha...!

Romaan lõppes positiivselt ning peategelasele koitis lõpuks tõde, et enda ja oma lapse turvalisuse nimel peab ta selle suhte lõpetama. Küll oleks tore, kui ka päriselus oleks rohkem selliseid õnnelikke lõppe. Tahaks loota, et ehk mõjub see raamat mõnele taolises olukorras naisele inspireerivalt ja avab veidike tema silmi.

Autor: Saale Väester

Lehekülgi: 151

Kirjastus ja aasta: Kentaur, 2007

Lemmiktsitaat/lõik raamatust: "Meeste vägivaldset käitumist tuleb taunida - ja naised peavad lõpetama teiste naiste litsideks ja mõrdadeks tembeldamise ainult mehe jutust lähtuvalt. Kui mees räägib oma eelmistest partneritest halvasti, siis peaks see manitsema ettevaatusele."

Maria Lepmaa "Kuu, räägi minuga"

Maria saatis mulle hiljuti kaks toredat raamatut. Esimese, "Saladuse jõud", lõpetasin mõni aeg tagasi ja mulle väga meeldis, aga sellest pikemalt ehk edaspidi. Täna sain loetud teise raamatu, "Kuu, räägi minuga" ning mõtlesin, et sellest võikski saada see esimene teos, millest oma uues lugemisblogis kirjutan.

Pean tunnistama, et võtsin nimetatud raamatu kätte mõningase eelarvamusega, kuna olin kuulnud pisut kriitilisi kommentaare, kuid lugedes tõdesin, et minu jaoks see raamat nii-öelda sobis ja meeldis isegi väga - seda ka vaatamata sellele, et üldiselt mulle väga filosoofilised ja "aeglasema" sisuga raamatud väga ei istu. Olen parandamatu krimi- ja õuduskirjanduse fänn! Kuu-raamat aga võlus mind oma lihtsate aruteludega sellest, mis on elus tõesti oluline. Ja pani mõtlema, küllap rohkem kui mõni teine ja ehk pealtnäha "sügavamõttelisem" teos seda teha on suutnud.

Millest see raamat siis räägib ja millega üleüldse on tegemist? Romaaniks ma seda teost ei nimetaks, kui siis lühiromaaniks või novelliks või siis jutustuseks. Raamat on üpris õhuke, 89 lehekülge, aga igati kompaktne ja terviklik ning on hea, et ei ole seda kunstlikult pikemaks venitatud. Teose peategelaseks on noor tütarlaps Maarja ja tema eneseotsingud, soov ja püüe saada õnnelikuks. Üksildasevõitu neiu parimaks sõbraks on Kuu, kellega ta metsateel pikki vestlusi maha peab ja elumõtet üritab leida. Raamatu lõpus saab Maarja teada, kes on Kuu tegelikult ning kust tuleb kogu see rõõm ja rahu, mida ta temaga suhtlemisest alati on leidnud.

See on selline raamat, mida soovitaks lugeda avatud meelega ning arvestusega, et seal ei ole suurt põnevust ega suuri seiklusi. Kindlasti sobib see hästi inimesele, kes on ka ise mõtisklenud elu sügavama mõtte üle ning keda ei peluta filosoofiline ja pisut religioosne tekst. Aruteludele vaatamata ei ole see tegelikult raskesti mõistetav raamat, pigem vastupidi - kui vähekegi kaasa mõelda, on kogu tekst lihtne, loogiline ja arusaadav. Ja nagu öeldud, paneb mõtlema nii mõnegi asja üle.

Autor: Maria Lepmaa

Pealkiri: "Kuu, räägi minuga"

Lehekülgi: 89

Kirjastus ja aasta: Hea Tegu, 2017

Lemmiktsitaat/lõik raamatust: "Kui on õnnetunne, ei taju inimesed enam seda, sest see on nüüd igapäevane. Saad aru? Ning kas siis igavusest või lihtsalt rumalusest hakkavad nad igasuguseid asju välja mõtlema."

"Mida siis näiteks?"

"Et see, mis hetkel olemas, pole ikka see, et see ei tee neid õnnelikuks või et see ei rahulda neid enam. Nad usuvad, et on vaja midagi muud, midagi uut, midagi hoopis teistlaadset ning nad hakkavad otsima ja leidma uusi mooduseid, mis teeks neid eluga rahulolevaks. Nad hakkavad sõna-sõnalt ise oma õnne hävitama, et ükskord ometi õnnelikuks saada. Kahjuks nad ei mõista aga, et nad juba ON õnnelikud."