Haarasin selle raamatu suure huviga, kuna
lapsepõlvelugusid - eriti eesti autorite
omi! - on alati tore lugeda. Margit Petersoni autobiograafilise sisuga raamat
ei valmista selles osas vähimatki pettumust. Lugu on ladusalt ja hästi mõnusalt
loetavalt kirjutatud läbi mõneaastase tüdruku silmade, tema igapäevaelust,
mõtetest ja tunnetest, tema kasvamisest ühes külakeses Pärnumaal. Väike Petu on
hakkaja ja uudishimulik, pisut tormakas, unistaja, hea kujutlusvõimega laps,
suure pere pesamuna. Hästi südamlikult on kujutatud lapse suhet loodusega,
kuidas ta armastab päikest, hullata sopaloikudes ja kallistada puid.
See on selline raamat, mis sobib lugemiseks igale vanusele.
Täiskasvanutel tuleb "Petut" lugedes meelde oma lapsepõlv, lastel aga
on kindlasti põnev saada teada sellest, kuidas nendevanused kunagi elasid, mida
mõtlesid, milliseid mänge mängisid. Ja et oli olemas suurepärane lapsepõlv ilma
igasuguste tänapäevaste mänguasjakuhjade ning nutividinateta! :)
Minul oli natuke kahju, et raamat nii ruttu läbi sai. Oleksin
suurima heameelega Petu tegemistest edasi lugenud, 40 lk tundus ikka liiga
vähe, aga õnneks võib raamatu viimaselt leheküljelt lugeda, et autor on
kirjutamas ka järge "Petu läheb kooli". Mina oleks need kaks lugu
ilmselt kokku pannud, aga ilmselt soovis autor eelkoolieale pühendada päris
eraldi raamatut. Igal juhul soovitan, armas lugemine!
Autor: Margit
Peterson
Lehekülgi: 40
lk
Kirjastus ja aasta: Hea
Tegu, 2016
Lemmiktsitaat/lõik
raamatust: "Vana Kask oli talle uue kodu õuel kõige suurem sõber. Iga kord,
kui tüdruk kiikuma läks, küsis ta Kaselt, et kas too tahab temaga mängida. Vana
Kask tahtis alati, ka siis, kui Petul silm päikeseloojangut vaadates kinni
hakkas vajuma ja ema kiigelt tuppa hõikas."
